Plastilisus viitab metallmaterjali võimele tekitada püsivat deformatsiooni (plastilist deformatsiooni), ilma et seda kahjustaks koormuse välisjõud. Metallmaterjali venitamisel muudetakse pikkust ja{1}}ristlõike pindala. Seetõttu saab metalli plastilisust mõõta pikkuse pikenemise (pikenemise) ja sektsiooni kokkutõmbumise (sektsioonikahanemise) järgi.
Mida suurem on metallmaterjali pikenemine ja läbilõike vähenemine, seda parem on materjali plastilisus ehk materjal talub kahjustusteta suuri plastilisi deformatsioone. Üldiselt nimetatakse metallmaterjali, mille pikenemine on üle 5 protsendi, plastmaterjaliks (nagu madala süsinikusisaldusega teras), ja metallmaterjali, mille pikenemine on alla 5 protsendi, hapraks materjaliks (näiteks hallmalm). Plastmaterjalil on hea plastiline deformatsioon suures makroskoopilises vahemikus ja plastmaterjali tugevdab plastiline deformatsioon, samal ajal kui plastiline deformatsioon, parandades seeläbi materjali tugevust ja tagades osade ohutu kasutamise. Lisaks saab plastmaterjale sujuvalt töödelda teatud vormimisprotsessides, nagu stantsimine, külmpainutamine, külmtõmbamine ja sirgendamine. Seetõttu tuleb metallmaterjalide valimisel mehaanilisteks osadeks järgida teatud plastilisuse indekseid.
